KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohus Tallinna Halduskohus
Kohtunik Kristjan Siigur
Otsuse teatavakstegemine 22. november 2019, Tallinn
Haldusasja number 3-19-579
Haldusasi E. G. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 17. jaanuari 2019
kirjas nr 2.1.-5/19/230 sisalduva otsuse ja 26. märtsi 2019
vaide tagastamise otsuse tühistamise ning kaebaja
16. jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks
kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised Kaebaja: E. G.
Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon
RESOLUTSIOON
1. Rahuldada E. G. kaebus. Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 17. jaanuari 2019
vastuskirjas nr 2.1.-5/19/230 sisalduv järelevalvemenetluse algatamisest ja
järelevalvemenetluse raames ettekirjutuste tegemisest keeldumise otsus ning 26. märtsi
2019 vaide tagastamise otsus nr 2.1.-3/19/656 ning kohustada Andmekaitse
Inspektsiooni E. G. 16. jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks.
2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
3. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabi kulud
218,44 eurot (kakssada kaheksateist eurot ja 44 senti).
Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna
Ringkonnakohtule hiljemalt 23. detsembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise
poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul
apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja
jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb
seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus
menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada
menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse
esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,
eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA VARASEM MENETLUS
1. E. G. esitas 16. jaanuaril 2019 Andmekaitse Inspektsioonile (edaspidi ka „AKI“) avalduse,
paludes abi, kuna tema isiklikke andmeid on korduvalt ebaseaduslikult avaldatud. Avalduses oli
ära toodud rida veebilinke erinevates uudisteportaalides ja meediaväljaannetes avaldatud
-1-
artiklitele. Andmekaitse Inspektsioon käsitas 17. jaanuari 2019 vastuses nr 2.1.-5/19/230 seda
avaldust selgitustaotlusena vastas, et inspektsioon ei sekku üldjuhul eraõiguslikesse suhetesse.
Seepeale esitas E. G. 12. veebruaril 2019 AKI-le vaide, mida täiendas 25. märtsil 2019. Kõnealuse
vaide AKI tagastas 26. märtsi 2019 otsusega nr 2.1.-3/19/656.
2. E. G. esitas Tallinna Halduskohtule 29. märtsil 2019 kaebuse, milles oli sõnastatud AKI
26.03.2019 vaide tagastamise otsuse nr 2.1.-3/19/656 tühistamise nõue. Halduskohus tagastas
kaebuse 19. juuni 2019 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 121
lg 2 punkti 1 alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuli 2019 määrusega halduskohtu
eelnimetatud määruse, leides, et AKI oleks E. G. 16. jaanuari 2019 avaldust pidanud käsitama
isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi „IKS“) § 28 lg 1 ja isikuandmete kaitse üldmääruse1
(edaspidi „GDPR“) artikli 77 lg 1 alusel esitatud kaebusena.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb E. G. seega AKI kohustamist 16. jaanuari 2019
kaebuse alusel järelevalve algatamiseks selles kaebuses loetletud artikleid ja saateid avaldanud
meediaväljaannete suhtes ning neile ettekirjutuse tegemist, millega kohustataks neid
eemaldama E. G. andmed selliselt, et vastavad artiklid /saated ei oleks leitavad ka E. G. nime
otsingumootorisse sisestades.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Andmekaitse Inspektsioon vaidleb E. G. kaebusele vastu. Esiteks leiab vastustaja, et kaebus on
valesti menetlusse võetud, kuna 16. jaanuari 2019 avalduse näol ei olnud tegemist taotluse, vaid
selgitustaotlusega ning seega ei olnud ka AKI 17. jaanuari 2019 vastuse näol tegemist
kaalutlusotsusega, kus oleks põhjendatud riiklikku järelevalvemenetluse algatamata jätmist.
Vastustaja on ka seisukohal, et E. G. kaebus ei vasta seaduse nõuetele, sest see ei sisalda selgelt
väljendatud nõuet. Lisaks selgitab vastustaja, et käesoleva kohtuasja toimikust nähtuvalt on
kaebajale antud riigi õigusabi muuhulgas selleks, et koostada tsiviilhagi seonduvalt nende
samade artiklitega, millele ta osundas AKI-le 16. jaanuaril 2019 esitatud avalduses. Vastustaja
selgitab, et kui kaebaja läheb samade veebiartiklite osas oma õigusi kaitsma kohtusse, ei ole AKI-
l õigust ega võimalust paralleelse menetluse läbi viimiseks samade asjaolude osas, kuna sel juhul
on oht, et inspektsioon sekkub sisuliselt kohtumenetlusse. Täiendavas seisukohas märgib AKI,
viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-14-51724, et andmesubjektil ei ole
õigust nõuda AKI-lt järelevalvemenetluse läbi viimist või konkreetsete järelevalvemeetmete
rakendamist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja toimiku materjalid, leian, et E. G. kaebus tuleb rahuldada,
AKI 17 jaanuari 2019. aasta vastuskirjas väljenduv otsus 26. märtsi 2019 vaide tagastamise otsus
tühistada ning kohustada AKI-t E. G. 16. jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks.
6. Käesolevas kohtuasjas 8. juulil 2019 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses võetud
seisukohtade valguses on väär vastustaja seisukoht, et E. G. 16. jaanuari 2019 avalduse näol oli
tegemist selgitustaotlusega. Ringkonnakohus selgitas üheselt mõistetavalt, et olukorras, kus
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse (EL) nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste
andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, lk 1).
-2-
kaebaja pöördumises oli palutud abi seoses isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega ning
viidatud hulgale kaebajaga seotud kriminaalasja kajastavatele veebiartiklitele, ei saanud AKI
eeldada, et isik soovib üksnes selgitusi oma õiguste kaitse võimaluste kohta, mitte ei ole esitanud
taotlust meediaväljaannete suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks (ringkonnakohtu 8. juuli
2019. aasta kohtumääruse punkti 13 teine lõik). Ringkonnakohus märkis sõnaselgelt, et AKI pidi
E. G. 16. jaanuari 2019 pöördumist käsitama IKS § 28 lg 1 /GDPR art 77 lg 1 alusel esitatud
kaebusena ning AKI 17. jaanuari 2019 vastust tuleb käsitada haldusaktina haldusmenetluse
seaduse (edaspidi „HMS“) § 43 lg 2 p 1 tähenduses. Halduskohtule esitatud kaebuse sisulisel
lahendamisel ei saa ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohta kahtluse alla seada ning sellest
tuleb juhinduda. Seetõttu ei ole vastustaja kirjalikus seletuses esitatud põhjendused selle kohta,
miks siiski tuleks 16. jaanuari 2019 avaldust kaebusena käsitada, käesolevas menetlusetapis
enam asjakohased.
7. Antud juhul ei ole poolte vahel tegelikult vaidlust selles, et AKI ei ole käsitanud E. G. 16.
jaanuari 2019 avaldust kaebusena ega isegi kaalunud seadusega tema pädevusse antud
järelevalvemenetluse algatamist. Seda kinnitab vastustaja kohtule sõnaselgelt 28. augustil 2019
esitatud seisukohapunktis 6.5. Kaebaja 16. jaanuari 2019 avaldus oli napisõnaline, ent tulenevalt
muuhulgas HMS § 5 lõikes 2 nimetatud eesmärgipärasuse põhimõttest oleks AKI pidanud seda
tõlgendama sellest nähtuva eesmärgi valguses ning isegi kui ta leidnuks, et avaldusest ei ole
võimalik aru saada, kas kaebaja soovib üksnes selgituse andmist või mingisuguste muude AKI
pädevusse kuuluvate meetmete võtmist (näiteks järelevalvemenetluse algatamist), siis oleks
tulnud anda kaebajale võimalus oma soove täpsustada.
8. Kohustus viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt keelab haldusorganil ka mõnevõrra
ebaselgelt vormistatud või napisõnalise taotluse alusel valida automaatselt lahenduskäiku, mis
on haldusorgani jaoks kõige vähem koormav, kui isiku avaldusest võib ometi aru saada, et tema
eesmärgi saavutamiseks võib vajalikuks osutuda mingisuguste muude selle haldusorgani
pädevusse kuuluvate meetmete võtmine ning võib eeldada, et ta selliste meetmete võtmist
soovib. Olukorras, kus IKS § 28 lg 1 annab andmesubjektile sõnaselgelt õiguse pöörduda
kaebusega AKI poole ning kus AKI pädevuses on samas riikliku ja haldusjärelevalve teostamine,
saab avaldust, kus isik palub abi seoses tema õiguste rikkumisega, käsitada üksnes taotlusena
teha kõik AKI pädevuses olevad toimingud, et selline rikkumine lõppeks. Isik ei pea kaebuses ette
kirjutama, milliseid konkreetseid järelevalvetoiminguid ta vajalikuks peab. Ta ei pea ka
üksikasjalikult teadma, milliste meetmete võtmine on AKI võimuses. Seda kas üldse ja kui siis
milliste järelevalvetoimingute tegemine kaebuses esile toodud asjaoludel vajalik on, peab AKI
kaalutlusõiguse alusel ise otsustama ning kui ta leiab, et mistahes tema pädevuses olevate
meetmete võtmine ei ole vajalik ega otstarbekas, tuleb seda nõuetekohaselt põhjendada.
9. Käesoleval juhul on ringkonnakohus oma 8. juuli 2019. aasta kohtumääruses ka selgitanud, et
isegi kui E. G. 16. jaanuari 2019 avaldus võiks jääda segaseks, siis hiljemalt vaidena
pealkirjastatud dokumendist oli ilmne, mida kaebaja tahab. AKI aga, selmet vaidest saadud
täiendavat teavet silmas pidades asuda kaaluma järelevalve algatamise vajalikkust ja
otstarbekust, keskendus põhjendamatult formaalselt küsimusele, kas vaide esitamine
selgitustaotlusele antud vastuse peale on võimalik. Kuivõrd E. G. eesmärk oli algusest peale
esitada kaebus IKS § 28 lg 1 alusel ja AKI 17. jaanuari 2019 kirja tuleb käsitada (nagu
ringkonnakohus leidis) järelevalve algatamisest keeldumisena, siis oli selle kirja peale esitatud
vaide tagastamine argumendil, et selgitustaotlusele vastamise peale vaiet esitada ei saa,
ilmselgelt põhjendamatu. Tegemist on kahetsusväärse näitega sellest, kuidas haldusorgan on
püüdlikult otsides ning menetluse kestel täiendavalt saadud teavet sisuliselt tähelepanuta jättes
leidnud formaalse põhjuse, et vältida isiku avalduses tõstatatud sisuliste probleemidega
-3-
tegelemist ja enda seadusest tuleneva pädevuse rakendamist. See ei ole haldustegevuse
eesmärk. Haldusorgan ei tohi rangelt juhinduda üksnes isiku esitatud avalduse pealkirjast või
soovi sõnastusest. Eelnev ei tähenda seda, et AKI oleks tingimata pidanud tekkinud olukorras
kaebaja avalduses nimetatud meediaväljaannete suhtes järelevalvemenetluse algatama või
mingisuguseid konkreetseid järelevalvemeetmeid rakendama, küll aga oleks tulnud seda
kaaluda ning sellest keeldumist nõuetekohaselt põhjendada. Nagu ka ringkonnakohus 8. juuli
2019 määruses tõdes, ei võimalda IKS järelevalve läbi viimisest keelduda pelgalt sellele
argumendile tuginedes, et isikul oleks võimalik oma õiguste kaitseks esitada tsiviilõiguslikke
nõudeid tema õigusi vahetult väidetavalt rikkuvate isikute vastu.
10. Ma pean asjakohaseks vastustaja täiendavas seisukohas esitatud viidet kohtuasjas
3-14-51724 tehtud ringkonnakohtu lahendile. Kõnealuses kohtuasjas tehtud määruses leidis
ringkonnakohus tõepoolest, et andmesubjektil puudub õigus nõuda AKI-lt järelevalvemenetluse
läbiviimist või konkreetse järelevalvemeetme rakendamist. Seda aga olukorras, kus AKI oli
kaalutlusõiguse alusel otsustanud, et järelevalvemenetlus tuleb lõpetada. Käesolevas asjas
vaidluse all olev olukord erineb eelviidatud kohtulahendis käsitletust põhimõtteliselt selle
poolest, et antud juhul esitas E. G. avalduse, mida AKI pidi käsitama IKS § 28 alusel esitatud
kaebusena, ent ei teostanud oma kaalutlusõigust ega kaalunud üldse kaebuse alusel
järelevalvemenetluse algatamist. Üksnes juhul, kui AKI oleks seda kaalunud, saaks esitatud
kaalutlustest lähtudes kohtuliku kontrolli raames hinnata, kas kaalutlusõigust teostati
nõuetekohaselt.
11. Eeltoodust tulenevalt tuleb AKI-l E. G. taotlus sisuliselt lahendada ning kaaluda, kas või
milliste seaduse kohaselt AKI pädevuses olevate meetmete võtmine on E. G. õiguste kaitseks
vajalik ja otstarbekas.
12. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse
rahuldamisega on kohtuotsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest
vabastatud ning muude menetluskulude välja mõistmist ei ole ta taotlenud. Seega vastustajalt
kaebaja kasuks menetluskulude välja mõistmise küsimust ei teki. Käesolevas asjas 29. aprillil
2019 tehtud kohtumäärusega (kd I, tl 94) on kaebajale antud menetlusabi (tõlkeabi), mille
raames on kohus korraldanud kaebuse ning käesolevas asjas tehtud kohtumääruste tõlkimise.
Sellega seonduv kulu on tõlketeenuse osutajate arvete kohaselt (kd I, tl. 97, tl. 106, tl 183, tl 199
ning kd II, tl. 27) kokku 218,44 eurot. Tegemist on menetlusabi kuluga, mis tuleb vastustajalt
HkMS § 109 lg 3 alusel välja mõista Eesti Vabariigi kasuks.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Kristjan Siigur
kohtunik
-4-