ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST
VAIDEOTSUS
isikuandmete kaitse asjas nr. 2.1-3/20/172
Otsuse tegija Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Pille Lehis
Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2020 Tallinnas
Vaide esitamise aeg 15.01.2020
Vaidlustatav haldusakt või Andmekaitse Inspektsiooni 03.01.2020 menetluse
toiming lõpetamise teade isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-1/19/4023
Eraisik
Vaide esitaja aadress: Xxxxxx x, xxxxx Xxxxx
e-posti aadress: [email protected]
RESOLUTSIOON:
Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 punkti 4 alusel
otsustan:
- Jätta vaie rahuldamata, kuna karistusregistris on andmed avalikustatud
õiguspäraselt
VAIDLUSTAMISVIIDE:
Vaide esitaja saab käesoleva otsuse vaidlustada 30 päeva jooksul, esitades
halduskohtumenetluse seadustiku kohase kaebuse halduskohtusse.
FAKTILISED ASJAOLUD:
08.11.2019 esitas vaide esitaja Andmekaitse Inspektsioonile järgmise sisuga kaebuse
Vaatamata sellele, et Tartu Maakohtu 25. sept .2014 kohtuotsus 1-11-10084 on tühistatud ja
seda pole uuesti jõustatud ning mind pole ka ühegi teise kohtuotsusega süüdi mõistetud KarS §
121 alusel, on riiklikusse karistusregistrisse mind ikkagi kantud kui isik, kes on süüdi mõistetud
kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 alusel.
Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee
Registrikood 70004235
Olen ka varasemalt sel teemal AKI peadirektori poole pöördunud, kuid ilma ühtegi minu
tõendit/väidet ümber lükkamata keelduti kaebust rahuldamast ja karistusregistri ebaseadusliku
tegevuse suhtes menetluse alustamisest.
Praeguseks on mind nõustanud juristid asunud seisukohale, et AKI peadirektori sellisel
tegevusel olid kõik KarS § 291-1 järgse kuriteo tunnused : riiklikku järelevalvet teostava
ametiisiku poolt otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata jätmine, kui sellega on teisele
isikule põhjustatud muu raske tagajärg.
Nimelt kuna peadirektor ei nõudnud ebaõigete andmete kustutamist karistusregistrist, olid
need kättesaadavad ka Postimehe ajakirjanikele, kes levitasid 11.jaan 2019 artiklis
„Keskerakonda astus mõne kuuga 17 kurjategijat” muu hulgas ka väärinfot , et Eraisik on
süüdi mõistetud kehalise väärkohtlemise eest.
Kuna teatavasti võttis Eesti selle aasta esimesel poolel endale kohustuse täita Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust 2016/679 ning sellest tulenevalt pandi isikuandmete kaitse
seadusega Andmekaitse Inspektsioonile kohustus teostada järelevalvet määruses 2016/679
sätestatud nõuete ning muudes seadustes isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete täitmise
üle, ning kuna ebaõigete andmete avaldamine karistusregistris jätkub, ja kuna määruse
2016/679 artikkel nr. 77 annab mulle ka uue õigusliku aluse käesoleva kaebuse esitamiseks
ning art.78 omakorda õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, siis seetõttu pöördungi käesoleva
kaebuskirjaga uuesti Teie poole.
Kui ka seekord AKI minu kaebust ei menetle ja lubab jätkuda ebaõigete eriliiki isikuandmete
avaldamist karistusregistris, siis see tõendaks, et tegelikult Eesti ei kaitse E.Liidu kodanikke ja
ei täida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust 2016/679 , mistõttu tekiks vajadus pöörduda
abi saamiseks Euroopa Liidu institutsioonide poole.
Seoses eeltooduga nõuan, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks kiiresti Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määruse 2016/679 artiklis 58 punktis 2 „g” nimetatud meedet ja annaks korralduse
viivitamatult kustutada karistusregistrist ebaõiged andmed , so et mind on süüdi mõistetud KarS
§ 121 alusel.
Ühtlasi nõuan, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks määruse 2016/679 art.84 täitmiseks ja
süüdlaste tõhusaks karistamiseks ka määruse artiklis 58 punktist 5 tulenevat õigust/kohustust
esitada kuriteokaebus seoses karistusregistri poolt toimepandud KarS § 157-1 järgse kuriteoga.
Nimelt väide või arusaam, et Tartu Maakohtu 25.sept.2014 otsus on endiselt jõus ja kehtiv, on
mitmekordselt ning ilmselgelt vale. Esiteks tõendab Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2014
kohtuotsus 1-11-10084, et Tartu Maakohtu 25.sept.2014 kohtuotsus tühistati täies osas.
Teiseks tõendab 04.mai 2015 Riigikohtu otsuse 3-1-1-29-15 resolutsiooni punkt 1, et Riigikohus
ei tühistanud ringkonnakohtu 28.nov.2014 otsust mitte tervikuna, vaid ainult osaliselt selle
õigeksmõistvas osas ning kolmandaks tõendavad 04.mai 2015 Riigikohtu otsuse põhiosa
punktid 13 ja 14, et Riigikohus ei jõustanud KrMS § 361 lg.1 p.5 alusel maakohtu 25.sept.2014
otsust, mistõttu ei saa see otsus olla mitte kuidagi enam kehtiv.
Ühtlasi tõendavad punktid 13 ja 14, et KrMS § 361 lg.1 p.6 alusel saadeti asi uueks
arutamiseks, mille tulemusena oleks pidanud sündima kas uus õigeksmõistev või uus
süüdimõistev kohtuotsus, sest kaks esimest maakohtu süüdimõistvat otsust kriminaalasjas 1-
13-10084 olid mõlemad tühistatud. Kummalisel kombel jäeti aga „kolmandal ringil”
õigeksmõistev kohtuotsus vormistamata ja kuna ilmselt ringkonnakohtu koosseis ei tahtnud
2 (7)
vormistada teadvalt valet süüdimõistvat kohtuotsust ja panna sellega toime § 311 järgset
kuritegu, siis lõppeski kogu menetlus kummaliselt, so ilma õigeksmõistva ja ka ilma
süüdimõistva kohtuotsuseta. Seda tõsiasja tõendab Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 täiesti
kurioosne kohtuotsus 1-11-10084 milles pole sõnagi juttu minu õigeks- või süüdimõistmisest:
nimelt jäeti peamises osas muutmata 25.09.2014 kohtuotsus, mida enam juriidilises mõttes ei
eksisteerinud, kuna see oli tühistatud 28.11.2014 .
Kuna Riigikohus ei võtnud 21.okt.2015 määrusega nr.3-7-1-1-669 kassatsioonkaebust
menetlusse, siis jõustus ka ringkonnakohtu 19.06.2015 kummaline otsus 21.oktoobril 2015 ning
see tõsiasi tõendab omakorda, et ka Riigikohus nõustus, et kriminaalasi 1-11-10084 võib
lõppeda ilma õigeksmõistva või süüdimõistva kohtuotsuseta.
Lõpetuseks selgitan, et kuna hiljutise muudatuse tõttu saab praegu digiallkirja anda vaid
arvutis, milles on 64 bitine baastarkvara, kuid minu arvutis on 32 bitine tarkvara, siis seetõttu
ei ole mul koduarvutis digiallkirja anda võimalik. Samas ei kehtesta Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus 2016/679 keeldu esitada kaebust e-posti teel ilma digiallkirjata.
03.01.2020 lõpetas Andmekaitse Inspektsioon menetluse järgmise põhjendusega
Andmekaitse Inspektsioonis on registreeritud Teie kaebus, mille kohaselt on karistusregistris
kanne, mis ei tugine kehtivale kohtuotsusele.
Esmalt vabandan, et Teile vastuse andmine viibis. Lisaks selgitan, et 20.09.2017 tegi
Andmekaitse Inspektsiooni samade asjaolude põhjal vaideotsuse nr 2.1-3/17/1662 ning
inspektsiooni seisukoht selles küsimuses ei ole muutunud peale vaideotsust. Siiski viis
Andmekaitse Inspektsioonis läbi järelevalvemenetlus kontrollimaks, kas karistusandmete
arhiivi kandmise tähtaeg on saabunud.
Registrite ja Infosüsteemide Keskuse on inspektsioonile edastatud vastuses selgitanud järgmist:
Selgitame, et Eraisik on kriminaalkorras karistatud kahel korral. Riigikohtu 24.04.2012
otsusega 1-11-7144/83 mõisteti isikule kahe aasta pikkune vangistus, mis pöörati täitmisele
osaliselt. Koheselt ärakandmisele kuulus kuus kuud vangistus ning osaliselt tingimisi
vabastatud osaks jäi üks aastat ja kuus kuud vangistust nelja aastase katseajaga. Kuna isik pani
katseajal toime uue kuriteo, liideti kirjeldatud karistus uue otsusega. Tartu Maakohus Valga
kohtumaja 25.09.2014 otsusega nr 1-13-10084/92 mõisteti isikule liitkaristusena tingimisi ühe
aasta ja kuue kuu pikkune vangistus kolmeaastase katseajaga. Katseaja kandmise alguseks oli
25.09.2014 ning lõpp oli 25.09.2017. Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 24 lg 1
punkti 6 alusel kantakse karistusandmed registri arhiivi kui tähtajalisest vangistusest tingimisi
vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. Nimetatud
karistus kantakse seega arhiivi alles 25.09.2020.
Andmekaitse Inspektsioon nõustub Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhjendustega.
Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et karistusregistri kanne on tehtud kehtiva kohtuotsuse alusel
ja arhiivi kandmise tähtaeg pole saabunud, lõpetan järelevalvemenetluse.
VAIDE ESITAJA NÕUE ja SELETUS:
Teatavasti võttis Eesti 2019 aasta esimesel poolel endale kohustuse täita Euroopa Parlamendi
ja nõukogu määrust 2016/679 .
Kuna minu kohta on riiklikus karistusregistris avaldatud ebaõigeid andmeid, siis seetõttu
3 (7)
pöördusin 08.nov.2019 kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) poole ning nõudsin, et AKI
rakendaks kiiresti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2016/679 artiklis 58 punktis 2 „g”
nimetatud meedet ja annaks korralduse viivitamatult kustutada karistusregistrist minu kohta
seal avaldatud ebaõiged andmed. Ühtlasi nõudsin, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks
määruse 2016/679 art.84 täitmiseks ja süüdlaste tõhusaks karistamiseks ka määruse artiklis 58
punktist 5 tulenevat õigust/kohustust esitada kuriteokaebus seoses karistusregistri poolt
toimepandud KarS § 157-1 järgse kuriteoga.
AKI poole pöördumise tingis nimelt asjaolu, et vaatamata sellele, et Tartu Maakohtu
25.sept.2014 kohtuotsus 1-13-10084 on tühistatud ja seda pole uuesti jõustatud ning mind pole
ka ühegi teise kohtuotsusega süüdi mõistetud KarS § 121 alusel, on riiklikusse
karistusregistrisse mind ikkagi kantud kui isik, kes on süüdi mõistetud Tartu Maakohtu
25.sept.2014 kohtuotsusega 1-13-10084 kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 alusel
Paraku Andmekaitse Inspektsiooni 03.jaan 2020 vastusest nr. 2.1.-1/19/4023 nähtub, et AKI ei
lähtu 15.01.2019 kehtima hakanud isikuandmete kaitse seadusest ega Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusest 2016/679, vaid varasemast õiguskorrast ning 20.09.2017 tehtud
vaideotsusest nr 2.1-3/17/1662, mistõttu leiab ilma ühegi põhjenduseta paljasõnaliselt, et Tartu
Maakohtu 25.sept.2014 kohtuotsus 1-11-10084 on endiselt kehtiv ja lõpetas minu kaebuse
menetlemise isikuandmete kaitse asjas.
Kuna leian, et AKI 03.jaan 2020 vastuses nr. 2.1.-1/19/4023 on täielikult eiratud 2019 aasta
algul kehtima hakanud isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrust 2016/679 ning on tuginetud ilmselgele valeväitele, et Tartu Maakohtu 25.sept.2014
kohtuotsus 1-11-10084 on endiselt kehtiv, siis seetõttu, lähtudes haldusmenetluse seaduse §-st
71 lg.1 , esitan käesoleva vaide, millega nõuan, et AKI 03.jaan 2020 menetluse lõpetamise teade
nr. 2.1.-1/19/4023 tunnistataks kehtetuks ja tehtaks ettekirjutus, millega kohustataks AKI-t
kiiresti rakendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2016/679 artiklis 58 punktis 2
„g” nimetatud meedet ning antaks korraldus viivitamatult kustutada karistusregistrist minu
kohta seal avaldatud ebaõiged andmed.
Ühtlasi taotlen vaidega, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks määruse 2016/679 art.84
täitmiseks ja süüdlaste tõhusaks karistamiseks ka määruse artiklis 58 punktist 5 tulenevat
õigust/kohustust esitada kuriteokaebus seoses karistusregistri poolt toimepandud KarS § 157-
1 järgse kuriteoga.
Samuti teatan, et pärast isikuandmete kaitse seaduse ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse 2016/679 kehtima hakkamist 15.01.2019 ning seoses minu kohta ebaõigete andmete
jätkuva avaldamisega riiklikus karistusregistris ka peale 15.01.2019 , ei ole olemas jõustunud
kohtuotsust ega toimu ka ühtegi kohtumenetlust.
Lõpetuseks soovin käesoleva vaide menetlejate tähelepanu juhtida järgmistele tõenditele, mis
kõik tõendavad, et Tartu Maakohtu 25.sept.2014 kohtuotsus 3-1-13-10084 enam ei eksisteeri:
1-) Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2014 kohtuotsuse 3-1-13-10084 resolutsiooni punkt 1:
„Tühistada Tartu Maakohtu 25. septembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-10084 täies
ulatuses.”
2-) Riigikohtu 04.mai 2015 otsus 3-1-1-29-15 punkt 13 tõendab, et Riigikohus ei jõustanud
uuesti KrMS § 361 lg.1 p.5 alusel maakohtu 25.09.2014 otsust , vaid KrMS § 361 lg.1 p.6 alusel
saatis asja uueks arutamiseks, mida tõendab järgmine tekst : „Lähtudes käesoleva otsuse p-
dest 9 ja 10 ning juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lgst 2 ning §
4 (7)
341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 28.novembri
2014.a otsuse Eraisiku õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja saadab kriminaalasja uueks
arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.”
3-) Riigikohtu esimehe hiljutine 13.nov.2019 kiri nr 7-7/19-665 (lisa 1) tõendab veelkordselt,
et maakohtu 25.09.2014 otsust ei ole uuesti jõustatud. Nimelt nagu saate ise veenduda, on selles
kirjas järgmine tekst : „Selgitan, et Riigikohtu esimehe pädevuses ei ole sisulise hinnangu
andmine kohtumäärustele väljaspool kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatamise menetlust.
Seoses Riigikohtus toimuva kassatsioonimenetlusega pean siiski võimalikuks vastata Teie
taotluses sisalduvale argumendile, et Riigikohtu 04.05.2015 otsusega ei jõustatud Tartu
Maakohtu 25.09.2014 süüdimõistvat kohtuotsust. Nimelt on kriminaalasja kaebemenetluses
ringkonnakohtu otsuse tühistamise korral Riigikohtu pädevuses erinevad otsustused: kas saata
kriminaalasi tagasi maa- või ringkonnakohtule, jõustada maakohtu otsus, lõpetada
kriminaalasja menetlus või teha ise uus otsus (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 361
ANDMEKAITSE INSPEKTSIOONI PÕHJENDUSED:
Vaide esitaja nõuded
Oma vaides on vaide esitaja märkinud järgmist: „Teatavasti võttis Eesti 2019 aasta esimesel
poolel endale kohustuse täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust 2016/679 .
Kuna minu kohta on riiklikus karistusregistris avaldatud ebaõigeid andmeid, siis seetõttu
pöördusin 08.nov.2019 kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) poole ning nõudsin, et AKI
rakendaks kiiresti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2016/679 artiklis 58 punktis 2 „g”
nimetatud meedet ja annaks korralduse viivitamatult kustutada karistusregistrist minu kohta
seal avaldatud ebaõiged andmed. Ühtlasi nõudsin, et Andmekaitse Inspektsioon rakendaks
määruse 2016/679 art.84 täitmiseks ja süüdlaste tõhusaks karistamiseks ka määruse artiklis 58
punktist 5 tulenevat õigust/kohustust esitada kuriteokaebus seoses karistusregistri poolt
toimepandud KarS § 157-1 järgse kuriteoga.“
Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et karistusregistri andmete puhul ei ole tegemist eriliiki
isikuandmetega ega andmetega süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta
enne kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist ehk siis KarS § 1571 andmetega.
Samuti ei ole KaRS § 1571 sätestatud teo puhul tegemist kuriteoga, vaid tegemist on väärteolise
vastutusega.
Ka ei saa Teie kui vaide esitaja nõuda Andmekaitse Inspektsioonilt mingite konkreetsete
meetmete rakendamist või kellegi karistamist, kuna Andmekaitse Inspektsioonil kui
järelevalveasutusel on meetmete valikul ja rakendamisel kaalutlusõigus. Sellisele seisukohale
on mitmel korral asunud ka kohtud. Nii näiteks on Riigikohus asja nr 3-3-1-44-10 punktis 15
sedastanud järgmist: „Kolleegium on seisukohal, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda
järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui
pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii
järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik
(isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et
järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme
rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema
õigushüve“.
Lisaks pean vajalikuks selgitada, et nii varasemalt kehtinud isikuandmete kaitse seadus kui ka
5 (7)
2019. aastal kehtima hakanud Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus näevad ette isiku
õiguse nõuda ebaõigete andmete parandamist või kui andmete töötlemiseks puudub õiguslik
alus, siis andmete töötlemise lõpetamist või kustutamist. Seega ei ole üldmääruse jõustumisel
2019. aastal selles osas varasemaga isikuandmete töötlemise nõuded muutunud. Vaide esitaja
soovitud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 58 lg 5 punktis g toodud meedet saab
Andmekaitse Inspektsioon rakendada juhul kui andmete töötlemiseks/avalikustamiseks puudub
õiguslik alus.
Selleks, et lahendada vaide esitaja esitatud vaie, on kõigepealt vaja lahendada küsimus, kas
vaide esitaja suhtes on kehtivaid karistusi ning kas karistusregistri andmed on õiged, mis oli ka
kaebuse ese. Eeltoodu välja selgitamiseks pöördus kaebuse lahendamisel Andmekaitse
Inspektsioon ka Registrite ja Infosüsteemide Keskuse poole ning leidis, et karistusregistris
andmete avalikustamine on õiguspärane.
Vaide esitaja väitel ei ole tema osas ühtegi kehtivat karistust
Vaide esitaja on seisukohal, et Tartu Maakohtu 25. septembri 2014 kohtuotsus 3-1-13-10084
enam ei eksisteeri järgmistel põhjustel:
1-) Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2014 kohtuotsuse 3-1-13-10084 resolutsiooni punkt 1:
„Tühistada Tartu Maakohtu 25. septembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-10084 täies
ulatuses.”
2-) Riigikohtu 04.mai 2015 otsus 3-1-1-29-15 punkt 13 tõendab, et Riigikohus ei jõustanud
uuesti KrMS § 361 lg.1 p.5 alusel maakohtu 25.09.2014 otsust , vaid KrMS § 361 lg.1 p.6 alusel
saatis asja uueks arutamiseks, mida tõendab järgmine tekst : „Lähtudes käesoleva otsuse p-
dest 9 ja 10 ning juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lgst 2 ning §
341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 28.novembri
2014.a otsuse Eraisiku õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja saadab kriminaalasja uueks
arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.”
Andmekaitse Inspektsioon ei nõustu vaide esitajaga selles, et tal puuduvad kehtivad
karistused
1. 25.09.2014 tegi Tartu Maakohus otsuse, milles tunnistas vaide esitaja süüdi KarS § 121
alusel.
2. 28.11.2014 tühistas Tartu Ringkonnakohus 25.09.2014 Maakohtu otsuse ning mõistis vaide
esitaja KarS § 121 järgi õigeks
3. 04.05.2015 tühistas Riigikohus 28.11.2014 Tartu Ringkonnkohtu otsuse vaide esitaja õigeks
mõistmises KarS § 121 järgi ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule
uues koosseisus.
Kuna Riigikohus tühistas Ringkonnakohtu otsuse vaide esitaja õigeks mõistmise osas, siis jäi
jõusse Maakohtu otsus vaide esitaja süüdimõistmise osas. Kuid kuna Maakohtu otsusele oli
esitatud apellatsioon, siis kohustas Riigikohus Ringkonnakohust uues koosseisus Maakohtu
25.09.2019 kohtuotsust läbi vaatama. Riigikohus ei tühistanud 25.09.2014 Maakohtu otsust,
vaid üksnes Ringkonnakohtu otsuse, millega mõisteti vaide esitaja õigeks. Seega jäi kehtima
25.09.2014 Maakohtu otsus vaide esitaja süüdimõistmise osas. Ringkonnakohus, kui teise
astme kohus ei vaata asja läbi mitte algusest peale, vaid hindab Maakohtu otsuse õiguspärasust.
Ehk siis Ringkonnakohus pidi uuesti läbi vaatama 25.09.2014 Maakohtu otsuse, millega
tunnistati vaide esitaja süüdi KarS § 121 järgi.
4. 19.06.2015 tegi Ringkonnakohus otsuse, millega tühistas/muutis Tartu Maakohtu 25.
6 (7)
septembri 2014 kohtuotsuse osaliselt menetluskulude osas, mis kajastuvad kohtuotsuse
resolutsiooni punktides 1-4. Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5 märkis kohus „ Muus osas
jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata“ Seega jäi Maakohtu otsus
vaide esitaja süüdi mõistmises KarS § 121 järgi muutmata ning Ringkonnakohtu otsuse
jõustumisel see jõustus, kuna Ringkonnakohus seda ei muutnud ega tühistanud.
Vaide esitaja leiab, et Ringkonnakohus ei ole Maakohtu otsust süüdimõistmises jõustanud ning
seega ei ole teda karistatud. Oma seisukoha tõendamiseks on vaide esitaja lisanud ka Riigikohtu
esimehe vastuse oma pöördumisele, mis vaide esitaja hinnangul veelkordselt tõendab, et
Maakohtu 25.09.2014 otsust ei ole uuesti jõustatud. Riigikohtu esimees on vaide esitajale
selgitanud järgmist: „Selgitan, et Riigikohtu esimehe pädevuses ei ole sisulise hinnangu
andmine kohtumäärustele väljaspool kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatamise menetlust.
Seoses Riigikohtus toimuva kassatsioonimenetlusega pean siiski võimalikuks vastata Teie
taotluses sisalduvale argumendile, et Riigikohtu 04.05.2015 otsusega ei jõustatud Tartu
Maakohtu 25.09.2014 süüdimõistvat kohtuotsust. Nimelt on kriminaalasja kaebemenetluses
ringkonnakohtu otsuse tühistamise korral Riigikohtu pädevuses erinevad otsustused: kas saata
kriminaalasi tagasi maa- või ringkonnakohtule, jõustada maakohtu otsus, lõpetada
kriminaalasja menetlus või teha ise uus otsus (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §
361).“ Kuna antud juhul saatis Riigikohus asja Ringkonnakohtule uuesti läbi vaatamiseks, siis
ei saanudki Riigikohus Maakohtu otsust jõustada, kuna eeltoodud loetelu välistab üksteist. Kui
Riigikohus oleks Maakohtu otsuse jõustanud, siis ei oleks Ringkonnakohtul võimalik seda
enam läbi vaadata.
Samas on vaide esitaja aga jätnud tähelepanuta Riigikohtu esimehe järgneva selgituse:
„Ringkonnakohtu pädevus on lahti kirjutatud KrMS §-s 337 ja see paragrahv ei näe ette
ringkonnakohtu kohustust oma lahendi resolutsioonis jõustada maakohtu otsus, kui
vaidlustatud otsus jäetakse muutmata ja apellatsioon rahuldamata.“ Kuna antud
Ringkonnakohus tühistas 19.06.2015 kohtuotsuses Maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude
osas ning resolutsiooni punkti 5 kohaselt jättis Ringkonnakohus Maakohtu otsuse muutmata ja
apellatsioonid rahuldamata, siis jäi karistuse osas Maakohtu otsus jõusse. Nagu ka Riigikohtu
esimees vaide esitajale selgitas, siis seadus ei näe ette kohustust kohtuotsuse resolutsioonis
jõustada maakohtu otsust kui otsus jäetakse mingis osas muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Eeltoodust tulenevalt on 25.09.2014 kohtuotsusega vaide esitaja jätkuvalt süüdi mõistetud KarS
§ 121 järgi. Seega on karistusregistris andmete avalikustamine õiguspärane, mistõttu jääb vaie
rahuldamata.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Pille Lehis
peadirektor
7 (7)